MAKSUD



Tõendamiskoormus


Riigikohtu Halduskolleegiumi 21.11.2018 kohtuotsus 3-12-1360

Riigikohus selgitas veelkord tõendamiskoormuse kaebajale ülemineku aluseid, tõendite hindamise põhimõtteid  ning kaudsete tõenditega asjaolude esinemise tõendamist.  



Maksuvõla sundtäitmise aegumine

 

Riigikohtu erikogu 10.10.2018 kohtumääruses nr 2-17-12525  käsitles vastutusotsusega alusel maksuvõla sundtäitmise aegumist ning muutis Riigikohtu varasemat MKS § 132 lg 4 p-le 4 ja lg-le 5 antud tõlgendust.


Tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumise üldregulatsiooni kohaselt katkeb aegumine ja algab aegumise katkemise aluseks olevast sündmusest kohe uuesti. Seda mh ka täitetoimingu puhul aegumise katkemist reguleeriva TsÜS § 159 lg 1 kohaselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi tähendab aegumise peatumine, et mingit ajavahemikku pärast aegumise algust ei loeta aegumise hulka. Erikogu hinnangul ei loeta Riigikohtu eelviidatud lahendites enne 1. jaanuari 2014 kehtinud MKS §132 lg 4 p-le 4 ja lg-le 5 antud tõlgenduse kohaselt teatud perioodi (aega, mil täitemenetlus kestab) pärast aegumise algust aegumise hulka ning aegumine algab pärast aegumise katkemise aluse äralangemist (täitemenetluse lõpetamine) uuesti. Seega on tsiviilseadustiku üldosa seaduse mõttes tegemist hübriidiga aegumise katkemisest ja peatumisest. Erikogu leiab aga, et õiguskindluse põhimõtte järgi tuleb sundtäitmise aegumise instituudiga seotud reeglite ja põhimõtete puhul ka erinevates seadustes sätestatud regulatsioonide kontekstis üldjuhul eelistada võimalikult sarnast tõlgendust.


Erikogu hinnangul tuleb maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise ajal kehtinud MKS § 132 lg 4 p 4 ja lg-t 5 ja kehtiva MKS § 132 lg 5 p 1 ja lg-t 6 tõlgendada selliselt, et maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel) maksuvõla sundtäitmise aegumine katkes ja sundtäitmise aegumise katkemise alus langes kohe ära. Nii varasema (MKS § 132 lg 5) kui ka kehtiva (MKS § 132 lg 6) regulatsiooni kohaselt hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

Erikogu hinnangul on selline maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsiooni tõlgendus kooskõlas ka seadusandja tahtega, et maksukohustuslasele saabuks tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas ettenähtava aja jooksul õigusrahu ning ei toimuks eesmärgipäratut maksuvõlgade sundtäitmist. Seadusandja sellist tahet saab järeldada mh „Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu seletuskirjast. Mh muudeti viidatud eelnõuga sel eesmärgil kehtiva MKS §-s 132 maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluseid ning sundtäitmise aegumise tähtaega seitsmelt aastalt viiele aastale, kusjuures MKS § 168.4 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse lühemat aegumistähtaega ka enne 1. jaanuari 2014 tekkinud nõuetele.

Kuna pankrotimenetluses tuleb maksunõuetele kohaldada pankrotiseaduse norme, siis tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel. Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras.


 

Maksumenetluses teabe nõudmine menetlusväliselt isikult

 

Riigikohtu Halduskolleegiumi 26.09.2018 otsuses nr 3-16-2324 käsitleti maksumenetluses  kolmandatelt isikutelt teabe nõudmist.

Menetlusväliselt isikult teabe nõudmisel peab nõutav teave olema seotud läbiviidava maksumenetlusega ning see seos peab olema kontrollitav, ajaliselt ja/või esemeliselt piiretletud.



Sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamisel tuleb maksuotsuses  selgitada, milles seisneb kaebaja maksueelis.

Riigikohtu Halduskolleegiumi 07.06.2018 otsusega nr  3-14-50103 tühistati osaliselt maksuotsus, kuna maksuotsuses polnud selgitatud, milles seisneb kaebaja maksueelis.    Kolleegium on 24. oktoobri 2017. a otsuse asjas nr 3-15-1303 punktides 12 ja 14 selgitanud, et nii MKS § 83 lõike 4 (kui näilikkus seisneb teise tehingu varjamises) kui ka § 84 kohaldamisel tuleb maksuhalduril välja tuua maksukohustuslase saavutatud maksueelis või maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärk. Viidatud kohtuotsuses rõhutas kolleegium, et maksuhaldur ei saa omatahtsi poolte maksukohustust muuta, kui pole tuvastatud, et poolte tahe tehingu tegemiseks sellisel kujul puudus ning tehingu kujundusvõimaluste kuritarvitamise eesmärk polnud maksudest kõrvalehoidumine (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. septembri 2017. a otsus asjas nr 3-14-53226, p 10).



Omandireformi käigus tagastatud vara pärimine ei välista TuMS § 15 lg 5 p‑s 2 nimetatud tulumaksuvabastuse kohaldamist.

 

Riigikohtu Halduskolleegiumi  25.05.2018 otsuses nr 3-16-903 käis vaidlus käib selle üle, kas kinnistu müümisel kohaldub kaebajale tulumaksuvabastus .

Kaebaja isale kui omandireformi õigustatud subjektile tagastati õigus­vastaselt võõrandatud maa, millel asusid teisele isikule (õigustatud subjekti abikaasa) kuulunud hooned. TuMS § 15 lg 4 p 5 järgi ei maksustata tulumaksuga tulu omandireformi käigus tagastatud maa võõrandamisest. TuMS § 15 lg 5 p 2 järgi ei maksustata tulumaksuga kinnisasja, elamuühistu osamaksu või hoone­ühistu liikmesuse võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum ning kinnisasi on läinud maksumaksja omandisse õigus­vastaselt võõrandatud vara tagastamise teel.


Riigikohus märkis , et  tulumaksuvabastuste kehtestamisel oli seadusandjal soov vabastada tulumaksust omandireformi käigus tagastatud vara (esma)võõrandamisest saadud tulu. Pärimise puhul ei toimu asja võõrandamist ega soetamist, vaid olemasoleva omandisuhte osaline asendub teis(t)e isiku(te)ga (3-3-1-97-13, p 13). Seetõttu ei välista omandireformi käigus tagastatud vara pärimine TuMS § 15 lg 5 p‑s 2 nimetatud tulumaksuvabastuse kohaldamist põhjusel, et tegemist ei ole otse pärijale omandireformi käigus tagastatud vara võõrandamisega. Ainuüksi sellest, et TuMS § 15 lg 5 p‑ga 2 kehtestatakse maksuvabastusele tingimus, mille kohaselt võõrandatud kinnisasi peab olema läinud maksumaksja omandisse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel, ei saa teha järeldust, et tegemist on olemuselt pärandaja isikuga lahutamatult seotud õigusega. See tingimus puudutab üksnes võõrandatud kinnisasja omandamise viisi ega ole sellisena pärandaja isikuga lahutamatult seotud. Kuna pärimise puhul ei toimu vara võõrandamist, ei muutunud praegusel juhul päritud kinnisasja omandamise viis ja tegemist on endiselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel omandatud kinnisasjaga vaidlusaluse sätte mõttes. TuMS-s puuduvad sätted, mis välistaksid TuMS § 15 lg 5 p‑s 2 nimetatud maksuvabastuse ülemineku pärijale. Samuti ei ole maksuvabastuse üleminek pärimisel vastuolus ORAS-e mõttega, kuna ORAS-e eesmärk ja kohaldamisala ei ole tulumaksuvabastuste kehtestamine.

Riigikohus märkis ka, et ka vara parendamiskulud ei ole pärandaja isikuga lahutamatult seotud ning pärandaja tehtud kulude maksustatavast kasust mahaarvamise õigus läks pärijale üle.



Intress õigusliku aluseta tehtud tasaarvestuse korral.

Riigikohtu Halduskolleegiumi  27.03.2018 otsuses nr  3-16-84 oli vaidlus küsimuses, kas MTA peab maksma kaebajale MKS § 116 lg‑s 1 nimetatud intressi olukorras, kus hilisemate   maksuotsustega määrati kaebajale tasumiseks suurem maksusumma, kui tasaarvestati varasema maksuotsuse alusel. 

Maksuhaldur tasaarvestas kaebaja tagastusnõuded, kuid tasaarvestuste aluseks olnud maksuotsus hiljem tühistati. Sellega langes ära MKS § 105 lg‑st 4 tulenev õiguslik alus tasaarvestuste tegemiseks ning   tagastusnõuded tasaarvestati ilma õigusliku aluseta.  Õigusliku aluseta tehtud tasaarvestuse puhul maksukohustuslasele intressi arvestamine ei ole vastuolus MKS § 116 eesmärgiga ega anna maksukohustuslasele alusetut likviidsuseelist. See ei muuda maksukohustuslasele makstava intressi arvestamise ja tasumise kohustust sõltuvaks konkreetse maksumenetluse asjaoludest. Kui hiljem selgub, et maksukohustuslasel oli sõltumata maksuotsuse tühistamisest tasaarvestuse tegemise ajal või ka hilisemal ajavahemikul maksuvõlg, tuleb maksu­kohustuslasel sellelt MKS § 115 lg 1 järgi tasuda intressi.

MKS § 116 lg 1 eesmärk on hüvitada kahju, mis maksukohustuslasele võib tekkida juhul, kui maksuhalduri haldusakt kohustas isikut tasuma suurema maksusumma, kui see oli ette nähtud maksu­seaduses. Euroopa Kohus on nt käibemaksu enammakse tagastamisega viivitamise puhul märkinud, et käibemaksuga neutraalse maksustamise põhimõte nõuab, et kui enammakstud käibe­maksu ei tagastata maksukohustuslasele mõistliku aja jooksul, hüvitatakse maksukohustuslasele vastavate rahasummade kasutamise võimatusest tekkinud finantskahju viivise tasumisega. Selline intressi­summa kujutab endast vaid vastutasu tulu saamise võimaluse äravõtmise eest, mis on tingitud põhi­summa tagastamisega viivitamise perioodi kestusest (Euroopa Kohtu 28. veebruari 2018. a otsus asjas nr C-387/16 p‑d 25 ja 28).

Võimalus täitmist tagavate toimingute sooritamiseks enne rahalise nõude või kohustuse määramist ei muuda õigusliku aluseta tehtud tasaarvestust õiguspäraseks ega muuda selliselt tasaarvestuselt maksukohustuslasele intressi maksmise kohustust.



Vastutusmenetluses on lubatud süü vormi täpsustamine.


Riigikohtu Halduskolleegiumi 20.02.2018 kohtuotsus 3-15-706

Vastutusotsuses võib maksuhaldur süü vormi võrreldes maksuotsusega täpsustada või ümber hinnata, kuid otsene vastuolu maksuotsusega paneb maksuhaldurile kohustuse esitada täiendavaid tõendeid.

Kolleegium rõhutas ka varasemaid seisukohti:

-Vastutusotsuse tühistamist ei tingi asjaolu, et see on  kättetoimetatud pärast äriühingu äriregistrist kustutamist.  Oluline on see, kas äriühingul oli õigusvõime vastutusotsuse tegemise ehk haldusakti andmise ajal ( 2. veebruari 2018. a otsus asjas nr 3-15-2813).
-Kui maksuhaldur on maksuotsuses asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendanud kahtlust maksukohustuslase osalemisest maksu­pettuses, viidates seejuures maksukohustuse tekkimise õiguslikele alustele, läheb tõendamis­koormus MKS § 150 lõike 1 järgi üle maksukohustuslasele (vt 5. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11).

- Kaebaja võib vastutusotsuse vaidlustamisel esitada ka neid vastuväiteid, mida äriühing kui põhi­võlgnik ei esitanud, ning et isikul peab vastutusotsuse adressaadina olema tegelik võimalus vastutus­menetluses tuvastatud asjaoludele vastu vaielda (vt 10. mai 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-20-16 , p 16.3 ning 15. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-56-16, p 23).

- Vastutusotsuse adressaat ei pea vaidlustama maksuotsust, kui ta ei nõustu maksuotsuses tuvastatuga (12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-23-12 , p 25 ning 12. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-17-13 , p 17).



Vastutusotsuse andmisest

Riigikohtu Halduskolleegiumi 02.02.2018 otsus 3-15-2813 (3-3-1-40-17)

Juhatuse liikme vastutusotsus tuleb teha enne äriühingu registrist kustutamist. Riigikohus selgitas ka aegumistähtaja ning haldusakti  andmise ja teatavakstegemise seost.


Kavandatava vastutusotsuse täitmise tagamiseks keelumärke seadmine ühisomandis olevale kinnistule. 

Riigikohtu Halduskolleegiumi 12.01.2018 kohtumäärus 3-17-1141
Riigikohtu Halduskolleegium leidis, et  selles asjas puudus alus lugeda keelumärke seadmist ühisomandis olevale kinnistule ebaproportsionaalseks abinõuks ning halduskohus rahuldas põhjendatult MTA taotluse kanda kinnistusraamatusse keelumärge puudutatud isiku ja tema abikaasa ühisomandis olevale kinnistule viisil, mis keelab puudutatud isikul kinnisasja käsutada. (seotud õigusaktid:  MKS § 136.lg 1. § 130 lg 1p 1 )


Korteriomandi kasutusotstarve.

Riigikohtu Halduskolleegium tegi 18.12.2017  kohtuotsuse nr 3-15-2961, milles käis vaidlus selle üle, kas kaebaja soetatud korteriomandid, mille kasutusotstarbeks oli eluruum, on kaebaja väiteid ja esitatud tõendeid arvestades soetatud maksustatava käibe tarbeks.

Tegemist oli veel kasutusele võtmata korteriomandiga, mille kasutusotstarve oli eluruum. Riigikohus märkis, et tõendamiskoormus ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastava äriplaani realistlikkuse osas lasub MKS § 150 lg 1 kohaselt kaebajal ning sõltumata sellest, et tegemist on kavatsuse tõendamisega, ei kehti siin tavapärasest leebem tõendamisstandard.(p.16) Lepingus mitteeluruumile vastava kasutusotstarbe kokkuleppimine ei tähenda vältimatult, et korteri kasutamine mitte­eluruumina on õiguslikult võimalik. Maksukohustuslane peaks eelduslikult näitama, milliseid abinõusid ta on rakendanud või planeerib rakendada, et eluruumi kasutusotstarvet muuta kavandatava kasutusotstarbega kooskõlas olevaks.

Samuti selgitas Riigikohus,  et kinnisasja üürile andmine on üldjuhul maksuvaba käive. Üksnes siis, kui maksukohustuslane on maksuvabastusest loobunud, esitades enne käibe toimumist kirjaliku teate maksuhaldurile, on tegemist maksustatava käibega.

 

Maaparandusühistu liikmete tegevus on üldjuhul eelduslikult käibemaksuga maksustatav.

Riigikohtu Halduskolleegium tegi 14.12.2017 maksukohustuslasele positiivse otsuse nr 3-15-1270. 

Maksuotsuse kohaselt  ei olnud maaparandusühistul õigust arvata maha sisendkäibemaksu  rekonstrueerimiskuludelt, mis on seotud maksuvaba käibega (kuna KMS § 16 lg 1 p 3  kohaselt on käibemaksust vabastatud teenus, mida mittetulundusühing tasuta või liikmemaksu eest osutab oma liikmetele). 

Kolleegium asus seisukohale, et maksuhalduri ja kohtute tõlgendus ei ole kooskõlas Nõukogu direktiiviga (EÜ) nr 2006/112 (käibemaksudirektiiv), samuti Euroopa Kohtu praktika ja käibemaksu üldpõhimõtetega. Kolleegium asus seisukohale, et maaparandusühistu suhtes on kohaldatav KMS § 16 lg 1 p 8 . Erinevalt KMS § 16 lg 1 p‑s 3 nimetatud juhust on selle maksuvabastuse kohaldamisala aga piiratud. Arvestades asjaolu, et maaparandusühistu liikmed on valdavas osas põllumajandustootjad, kellel tekib kaupade võõrandamisest ja teenuste osutamisest maksustatav käive, oleks KMS § 16 lg 1 p 8 kohaldamisel maaparandusühistu poolt liikmetele osutatud teenused üldjuhul käibemaksuga maksustatavad. 

Kuna maaparandusühistu liikmete tegevus on üldjuhul eelduslikult käibemaksuga maksustatav, ei ole KMS § 16 lg 1 p‑st 8 tulenev maksuvabastus kohaldatav maaparandusühistule. Selline seisukoht on kooskõlas ka käibemaksu üldpõhimõtetega, sest kui kinnistuomanikel oleks õigus sisendkäibemaksu maha arvata oma kinnistul tehtud maaparandustöödelt (mh ka siis, kui neid töid finantseeritakse saadud toetustest), siis peab mahaarvamise õigus olema tagatud ka maaparandus­ühistu poolt liikmete huvides saadud teenuselt. Vastasel juhul tekib käibemaksu kumulatsioon.

  

Juhatuse liikmete tööülesannete jaotuse karistusõiguslik tähendus  

(MKS § 154 lg 1 - maksudeklaratsioonide esitamata jätmine).

Riigikohtu Kriminaalkolleeegium tegi 13.12.2017 kohtuotsuse 4-17-1195, milles leidis, et maakohtu poolt juhatuse liikmete tööülesannete jaotuse (või selle puudumise) välja selgitamata jätmine käsitatav olulise menetlusõiguse rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob kaasa maakohtu lahendi tühistamise.  Juhatuse liikmete tööülesannete jaotus (või selle puudumine) väärteoasja lahendamiseks on oluline faktiline asjaolu, mis tuleb   märkida teokirjeldusse ja tõendada asja arutamise käigus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-43-08, p 9.2 ja otsus asjas nr 3-1-1-137-04, p 19).

Kui juhatuse liikmete vahel puudub tööjaotus ning osaühingu juhatuselt nõutav tegu jääb tegemata, on üldjuhul kõik juhatuse liikmed jätnud neilt nõutava teo tegemata. Seetõttu tuleb tööjaotuse puudumise korral kõne alla kõigi juhatuse liikmete vastutus konkreetse kohustuse täitmata jätmise eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-137-04, p 19).

 


Varalise ja mittevaralise kahju hüvitise tulumaksuga maksustamine.

Riigikohtu Halduskolleegium tegi 14.11.2017 maksumaksjale osaliselt positiivse otsuse nr 3-16-336 

Asjas käis vaidlus selle üle, kas tsiviilasjas   sõlmitud kompromissi alusel kaebajale makstud hüvitised tuleb maksustada tulumaksuga. 

Varalise kahju hüvitis, mis on TuMS § 12 lg 1 tähenduses tulu, tuleb tulumaksuga maksustada

TuMS § 12 lg 1 järgi maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamis­perioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu.  Riigikohtu Halduskolleegium nõustus alama astete kohtutega, et kaebajale kompromissiga makstud varalise kahju hüvitis tuli tulumaksuga maksustada. Tegemist on hüvitisega, mis on mõeldud kompenseerima kaebaja saamata jäänud palgatulu, mida oleks selle saamisel tulumaksuga maksustatud. Selline hüvitis on TuMS § 12 lg 1 tähenduses tulu, mis tuleb tulumaksuga maksustada.

Mittevaralise kahju hüvitised ei ole üldjuhul füüsilise isiku tulumaksuga maksustatav tulu TuMS § 12 lg 1 mõttes.  

Selles asjas oli  mittevaralise kahju hüvitist makstud kaebaja tervisekahjustuste eest. Riigikohtu Halduskolleegium asus seisukohale, et sellist hüvitist ei ole õige käsitada isiku tuluna, vaid tasakaalustava kompensatsioonina teise õigushüve kahjustamise eest. Ka ei ole võimalik tuvastada, kas ja kui palju kaebaja varaline seisund hüvitise maksmise tõttu muutus võrreldes olukorraga, mil mittevaralist kahju ei oleks tekitatud.


Turuhinnast kõrgema hinnaga tehingute tegemine ei tekita tulumaksukohustust, v.a seotud isikute puhul.

 

Riigikohtu Halduskolleegium tegi 06.11.2017 maksukohustuslasele positiivse otsuse 3-15-1758


Kaebaja tasus B, C ja D-le kinnistu eest 5 380 000 eurot, samas kui päev varem ostsid B, C ja D kinnistu selle algselt omanikult OÜ-lt H 3 900 000 euroga. Maksuhaldur ei seadnud kahtluse alla tehingu tegelikku toimumist ega ka selle pooli. Maksuhaldur oli  seisukohal,  et  kaebaja soetas tegelikult kinnistu 3 900 000 euro eest ning seda ületavas osas on tegemist raha ettevõtlusest väljaviimisega, mis tuleb tulumaksuga maksustada TuMS § 51 lõike 2 punkti 3 alusel.


Riigikohus ei nõustunud maksuhalduri käsitlusega ning selgitas, et TuMS § 51 lõike 2 punkti 3 kohaldamine on võimalik nii siis, kui arvel on formaalsed minetused, kui ka siis, kui arve ei ole sisuliselt õige. Kui maksumaksjal puudub teenuse eest tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas teenus on ette­võtluseks vajalik või mitte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsust asjas nr 3-3-1-46-11, p 11). 

Tulumaksukohustust reguleerivate normide eesmärk ei ole tagada äriühingu võimalikult ratsionaalset majandustegevust.

Riigikohus kontrollis, kas  MKS § 83 lõike 4 kohaldamise eeldused on selles asjas täidetud.

Kuigi maksuotsus ei olnud viitatud  MKS § 83 lõikele 4, tugines maksuhaldur sisuliselt sellele, olles seisukohal, et kaebaja ja B, C ja D tegid teadlikult näiliku tehingu hinnaga 5 380 000 eurot, varjates tegelikku tehingut hinnaga 3 900 000 eurot.  Kolleegium on varem selgitanud, et kui arvel näidatud tehingut pole tegelikult toimunud, ei ole MKS § 83 lõikele 4 tuginemine ilmtingimata vajalik (otsus asjas nr 3-3-1-46-11, p 17).


Näiliku tehingu tuvastamiseks tuleb kahtluse puhul, et näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, tuvastada, et poolte tahe oli suunatud teistsuguse tehingu tegemisele. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, on maksu määramiseks vaja tuvastada ka maksueelis (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-15-1303, punktid 9 ja 10).

Riigikohus leidis, et tuvastatud asjaoludest ei saa järeldada, et tehingu poolte tahe oli teha tehing 5 380 000 euro asemel 3 900 000 euroga ning ei ole määrav,  kas kaebaja oleks saanud B, C ja D asemel ise omandada kinnistu hinnaga 3 900 000 eurot. Tulumaksukohustust reguleerivate normide eesmärk ei ole tagada äriühingu võimalikult ratsionaalset majandustegevust. Turuhinnast kõrgema hinnaga tehingute tegemine ei tekita tulumaksukohustust, v.a TuMS § 50 lõikes 4 sätestatud juhul. Maksuhaldur ei ole praeguses asjas väitnud, et tegemist oli seotud isikutega TuMS § 8 lõike 1 mõttes.

Majandustegevuses on tavapärane, et ostetud kaup müüakse kallimalt edasi, kusjuures lisandunud hind katab edasimüüja kulud ja sisaldab ka tasu võetud äririski eest. Sellistel tehingutel põhineb kogu kaubandus. Niisuguse tehingu käigus lisanduv hind sõltub üksnes sellest, millistel tingimustel on ostja ja müüja nõus tehingu tegema. Maksuhalduril ega kohtutel ei ole alust niisugusesse hinnakujundusse üldjuhul sekkuda. Samuti ei ole maksustamisel relevantne, kas kaebaja juhatuse liige I kahjustas kaebaja või selle osanike õigusi või huve, kuna teadis, millise hinnaga B, C ja D kinnistu ostsid.

Laenulepingute fiktiivsuse puhul võib tulumaksukohustus tekkida laenuandjal.


Tehingu näilikkusele ehk soovile teha tehing muu hinnaga võib lisaks tehingu rahastamise ja tasumise eripäradele põhimõtteliselt viidata ka pärast tehingu tegemist toimuv rahade edasine liikumine. Maksuhaldur on osutanud, et B, C ja D laenasid suurema osa kinnistu müügist teenitud rahast oma osanikele või nendega seotud isikutele.    Kolleegiumi hinnangul  ei olnud laenudega seotud asjaolud praegusel juhul piisavad selleks, et tuvastada tehingu­poolte tahe teha tegelik tehing madalama hinnaga. Kui laenulepingud oleksid fiktiivsed, võib tulumaksukohustus tekkida laenuandjal, kui laen on antud ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil (vt otsus asjas nr 3-3-1-67-08 punktid 16 ja 18).

 

Kui tehingu hind ei vasta turuväärtusele ja pooled soovisidki teha tehingu kõrgema hinnaga, ei ole tegemist näiliku tehinguga. MKS § 83 lg 4 alusel maksu määramiseks tuleb lisaks tuvastada maksueelis, mis tehinguga saadi.

Riigikohtu Halduskolleegium tegi 24.10.2017 maksukohustuslasele positiivse otsuse nr

3-15-1303.


Maksuotsuse järgi oli tulu- ja käibemaksu määramise põhjuseks asjaolu, et kaebaja soetas kuivati tegelikult odavama hinnaga ning sellega sai kaebaja maksueelise, milleks on raha maksuvabalt ette­võtlusest väljaviimine ja liiga suur käibemaksu enammakse. Samuti leiti, et tehingu hind ei vastanud kuivati turuväärtusele ning turuväärtust ületavas osas on tegemist näiliku tehinguga, millega varjati tegelikku madalama hinnaga tehingut.

Riigikohus leidis, et maksuhalduri tuvastatud asjaolud võivad põhimõtteliselt anda alust kahtlustada näilikku tehingut, kuid ei ole piisavad selleks, et tuvastada poolte tahe arvel näidatust erineva hinnaga tehingu tegemiseks. 

Tuvastatud asjaolude põhjal oli tehingupooltel huvi teha tehing arvel näidatud hinnaga, kuna see võimaldas kaebajal taotleda PRIA-lt suuremat toetust. Tehingu pooled deklareerisid käibemaksu arvel näidatud suuruses ning müüja oli käibemaksu arvel näidatud suuruses riigile tasunud. Maksu­otsusest ei nähtunud selliseid asja­olusid, mis näitaksid, et poolte tegelik tahe oli suunatud väiksema hinnaga tehingu tegemisele

 

Olukorras, kus pooled soovisidki teha tehingu ning just selle kõrgema hinnaga, ei ole tegemist näiliku tehinguga ning maksuhaldur ei saa MKS § 83 lg 4 alusel tehingu hinda ja poolte maksukohustust oma äranägemise järgi muuta.


MKS § 83 lg‑t 4 saab kohaldada olukorras, kus tehing tehakse teise tehingu varjamiseks või teeseldakse tehingu toimumist üldse.

Vastavalt MKS § 83lg 4 ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse ning kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid.

Näilik tehing  tuvastatakse, lähtudes TsÜS §‑s 89 sätestatust. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing selline tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (tsiviilasi nr 3-2-1-139-08, p 8). Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelik tahe ei olnud suunatud vaidluse all oleva tehingu tegemisele, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut.

Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamisekson maksu määramiseks vaja tuvastada ka

maksueelis, st. tuleb tuvastada, mille poolest varjatud tehingu maksustamine erineb näiliku tehingu maksustamisest (vt haldusasi nr 3‑3-1-46-11, p‑d 18–20).

Seega eeldab varjatud tehingu MKS § 83 lg 4 alusel maksustamine seda, et varjatud tehinguga saavutatakse võrreldes näiliku tehinguga soodsam maksustamine (maksueelis- st

kui riik kannab maksukahju, varjatud tehing annaks kõrgema maksukoormuse).

Kui varjatud tehinguga maksueelist ei saada, puudub maksuhalduril alus MKS § 83 lg 4 alusel maksu määramiseks.  Maksu ei saa MKS § 83 lg 4 alusel määrata ainuüksi põhjusel, et maksuhalduri hinnangul on maksu­menetluses vaatluse all oleva tehingu eesmärk mingi hüve õigusvastane saamine mõnelt teiselt haldus­organilt. Kui müüja deklareerib ja tasub tehingult käibemaksu riigile, puudub maksueelis, mida tehingupooled kaebaja sisendkäibemaksu deklareerimisega võiks saavutada. Kuigi PRIA-lt suurema toetuse saamine võis olla tehingu eesmärk, ei saa seda pidada maksueeliseks.

Riigikohus leidis, et praegusel juhul puudub alus kaebaja maksustamiseks ka MKS § 84 alusel. Selle sätte alusel maksustamise eelduseks on, et tehingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil. Sellist eesmärki kaebaja tegevuses ei nähtu. Tehingu pooled on käibemaksu tehingult deklareerinud ja müüja selle riigile tasunud. Samuti ei nähtu, kuidas sai tehinguga kõrvale hoida tulumaksukohustuse täitmisest.

 

Sisend­käibemaksu mahaaarvamise õigust ei saa keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud.  

Riigikohtu Halduskolleegium tegi 17.10.2017 maksukohustuslasele positiivse kohtulahendi haldusasjas nr 3-15-838 (3-3-1-16-17), tühistades MTA maksuotsuse.

Maksuhaldur oli seisukohal, et maksukohustuslasel ei ole õigus arvestada sisend­käibemaksu arve alusel, mille väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud. Sellisele järeldusele võib ka otseselt jõuda KMS § 29 lg 3 p 1, § 31 lg 1 ja § 3 lg 1 grammatilisel tõlgendamisel. Riigikohus asus seisukohal, et maksuhalduri seisukoht on ekslik, kuna käibemaksuseaduse asjakohaseid sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas käibemaksudirektiiviga (vt ka haldusasi nr  3-3-1-51-15  p 12) ning ka selles asjas tuleb arvestada Euroopa Kohtu asjakohastes lahendites esitatud seisukohtadega.

Euroopa Kohus on käsitlenud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust otsustes C-277/14: PPUH Stehcemp, p‑d 28, 33, 34, 40 ja 41 , C-183/14: Salomie ja Oltean, p 60, C-438/09, p 38 ning C‑324/11: Tóth, p‑d 32–34.
Euroopa Kohtu lahenditest tuleneb, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel.
Kuigi liikmesriikidel on õigus rakendada oma finantshuvide kaitseks ja maksudest kõrvalehoidmise vältimiseks vajalikke meetmeid, sh kehtestada lisaks registreerimis­kohustusele muid kohustusi (käibemaksudirektiivi art 273 lg 1). Samas ei või direktiivi art 273 lg 2 järgi nimetatud võimalust kasutada selleks, et kehtestada täiendavaid arvetega seotud kohustusi lisaks direktiivi 3. peatükis sätestatud kohustustele. Liikmesriigi võetavad meetmed ei tohi minna kaugemale nende kehtestamise eesmärgist ja seada kahtluse alla käibemaksu mahaarvamise õigust, mis on ühise käibemaksusüsteemi aluspõhimõte (Euroopa Kohtu otsus asjas C-438/09: Dankowski, p 37).
Oluline oli asjas see, et maksuotsuses ei olnud kahtluse alla seatud arvetel märgitud tehingute toimumist arvetel märgitud isikute vahel, ei olnud viidatud maksupettusele, põhjendamatu maksueelise saamisele ega sellele, et kaebajal oleks mingil põhjusel pidanud tekkima kahtlus, et arve väljastajal puudub õigus arvele käibemaksu lisada.
Riigikohus leidis, et sellisel juhul ei ole asjakohased ka vastustaja viited Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad heausksuse kahtlust ning tehingute mittetoimumist poolte vahel.  

Tutvu lahendis viidatud Euroopa Kohtu otsustega :
C-277/14

C-183/14


C-438/09 

C‑324/11

 


Kui maksuõigusrikkumist ei ole seadusega ettenähtud korras tuvastatud, ei saa maksupettuse kahtlus olla ettevõtja tegevusloa peatamiseks piisav.

 

Riigikohtu Halduskolleegium tegi 11.10.2017 maksukohustuslasele positiivse otsuse

3-15-467

 

MTA peatas kaebaja kütuse müügi tegevusloa ajal, mil maksumenetlus oli alles pooleli , maksuotsust polnud veel tehtud. MTA oli  maksupettusega kaasneva kõrgendatud ohu tuletanud  vaid pettuse kahtlusest.

Kuna maksuotsust polnud veel tehtud, olid ka maksupettuse eeldamise tingimused täitmata - maksuõigusrikkumist ei ole seadusega ettenähtud korras tuvastatud.

Riigikohus selgitas, et maksukohustuse rikkumise tuvastamiseks sätestab maksukorralduse seadus (MKS) maksumenetluse näol erikorra.   Puudub ka sisuline vajadus rakendada ettevõtja suhtes MsüS § 36 lg-s 1, § 37 lg-tes 1 ja 2 ning § 43 lg-s 1 sätestatud meetmeid enne, kui maksuhaldur on maksukohustuse rikkumise selleks ettenähtud korras kindlaks teinud. Kõnealused meetmed ei ole vajalikud pooleliolevas maksumenetluses uuritava maksukohustuse täitmise tagamiseks. Selleks näeb MKS § 136.1 ette muud küllaldased abinõud.


Riigikohus selgitas MsüS § 43 lg 1 p 1 kohaldamise eeldusi ning märkis, et peatamist on võimalik kohaldada kõrvaldatavate rikkumiste korral, mille puhul ei ole kehtetuks tunnistamine või tegevuse keelamine proportsionaalne. Maksupettus võib korrektselt tuvastatud rikkumisena olla kõrvaldatav, kui riigile saamata jäänud maks tagantjärele tasutakse.



Riigikohtu Halduskolleegium  selgitas 03.10.2017 otsuses  3-15-1022

ettevõtte ülemineku korral sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumist  ning liisingulepingu maksustamise eripärasid 

Riigikohus selgitas, et ka ettevõtte varjatud üleminekul,  mille eesmärk oli vabaneda enne ettevõtte üleandmist tekkinud maksukohustuste täitmisest,  kohaldub MKS § 37. Kui üks äriühing annab teisele äriühingule üle kogu oma majandustegevuse, siis tuleb eeldada ka kõikide maksukohustuste üleminekut (sh lähevad üle ka sellised maksukohustused ja kõrvalkohustused, mille deklareerimise või täitmise tähtaeg saabub pärast ettevõtte üleminekut). 


Riigikohus selgitas, et  ettevõtte üleminekuga tekkivate maksukohustuste aspektist  tuleb arvestada liisingulepingu maksustamise eripära  ( vt p. 18).  

Kui nn kapitalirendi tingimustele vastava liisingulepingu kehtivuse ajal vahetub liisinguvõtja, on võlaõiguslikult tegemist lepingu ülevõtmisega (VÕS § 179), kuid käibemaksuseaduse kohaselt tuleb seda tehingut maksustada nagu kauba võõrandamist KMS § 2 lg 5 tähenduses.

Kui liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused antakse üle ettevõtte varade koos­seisus, siis KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt käivet ei teki.  

 

 

Riigikohus kordas oma varasemas praktikas märgitut, et eksliku õigusliku aluse kasutamine

on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui on olemas haldusakti andmiseks asjakohane regulatsioon ning on ilmselge, et esinevad õiguslikud ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks (vt haldusasjad nr 

3-3-1-49-08, p 11;3-3-1-33-07, p 16; 3-3-1-74-11, p 16; 3-3-1-85-12, p 17; 3-3-1-57-13, p 11, 

3-3-1-28-16, p 14) 

Kuigi vaidlustatud maksuotsuses ei olnud otseselt viidatud liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmisele kui käibemaksu arvestamist ja mahaarvamist välistavale asjaolule ning ei olnud ka selge sõnaga viidatud MKS §‑st 37 tulenevale ettevõtte omandaja õigusjärglusele, jäeti maksuotsus siiski jõusse, kuna maksuhaldur on tuvastanud MKS § 37 rakendamise eelduse ehk ettevõtte ülemineku ning MKS § 37 ei anna maksuhaldurile kaalutlusõigust.

 

 

HALDUS



04.10.2017

Riigikohtu Halduskollegiumi kohtumäärus 3-17-505

Asjas käsitleti kaebeõigust ehitusloa peale ning kaebuse tagastamise võimalusi seoses selle ilmselge perspektiivitusega

 

HKMS § 121 lg 2 p 1 näeb ette, et kohus võib kaebuse määrusega tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Nimetatud sätte puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta. Kolleegium on leidnud, et õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud HKMS-s ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-35-12, p 12). Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (vt RKHK määruseid asjades nr 3-3-1-12-16, p 8 ja 3-3-1-86-14, p 24). Kaebeõiguse eelduseks on HKMS § 44 lg 1 järgi kaebaja õiguse võimalik riive, mitte õiguse rikkumine. Lisaks tuleb arvestada, et ka väheintensiivsed õiguste riived on halduskohtus vaidlustatavad (HKMS § 44 lg 1; vt ka RKHK määrus asjas nr3-3-1-87-16, p 8).


Riigikohus leidis, et antud juhul ei ole ilmselge, et  vaidlustatud ehitusluba ei saa rikkuda naaberkinnistu omaniku (kaebaja) subjektiivseid õigusi, samuti ei ole kaebuse eduväljavaated sedavõrd ahtad, et kaebust saaks käsitada ilmselgelt perspektiivituna.

Kolleegium märkis, et kaebeõigus vaidlustatud ehitusloa peale võiks ilmselgelt puududa siis, kui juba valminud sauna kõrvalekalded varasemast ehitusprojektist oleks ebaolulised, sest sellised kõrvale­kalded ei saaks takistada saunale kasutusloa andmist (ehitusseadustik (EhS) § 55 p 5). Niisuguses olukorras ei mõjutaks ehitusluba kaebaja õigusi, sest isegi ehitusloa tühistamine ei tooks kaasa vajadust kõrvalekalle kõrvaldada. Praegusel juhul ei saa aga ehitise lahknevust projektist, eriti kõrguse osas pidada ilmselgelt ebaoluliseks. Sellisel juhul võib ehitisele kasutusloa andmiseks olla enne vajalik uue ehitusloa andmine või varasema ehitusloa muutmine.

Kolleegium rõhutas, et sauna mittevastavus algsele ehitusprojektile ei muuda vaidlustatud ehitusluba iseenesest õigusvastaseks. Kohalik omavalitsus võib varasemat ehitusluba muuta või anda välja varasemast erineva ehitusloa, kui see vastab ehitamist reguleerivatele õigusnormidele, sh tuleohutusnõuetele, ja planeeringutele ega kahjusta ebaproportsionaalselt naabri õigusi.





TSIVIIL 


Kinnistule juurdepääsu vaidlused


03.10.2018   Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi kohtumäärus 2-16-3663 ja 10.10.2018 Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi kohtumäärus 2-16-14722

Ärileht 29.10.2018.   Advokaat selgitab: millega tuleks arvestada, kui naaber sõidab oma kinnistule üle minu maa ja kas selle eest saab tasu nõuda?



Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediit


Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 31.01.2018 otsus 2‑14‑21710. Riigikohus selgitas vastutustundliku laenamise põhimõtteid ning käenduslepingu vastuolu heade kommetega.

 


01.02.2018 Ärileht.ee. Riigikohus: lohakalt sõlmitud käendusleping võib panga rahast ilma jätta

 





PSJV


25.01.2018

Riigikohus tunnistas kohtutäiturite liigkõrged tasumäärad kehtetuks

RK Üldkogu  25.01.2018 kohtuotsusega 2-15-17249  tunnistas  kohtutäituri seaduse § 35 lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt arvates otsuse resolutsiooni p. 1 jõustumisest. 

Sätete kehtetuks tunnistamise jõustumise lükkas üldkogu edasi kuue kuu võrra andmaks Riigikogule aega põhiseadusele vastava normistiku vastuvõtmiseks.

VT Riigikohtu uudis

  

  

19.12.2017

Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi kohtuotsusega nr 5-17-13 tunnistati  põhiseadusvastaseks ning kehtetuks kohtute seaduse § 132.2lõige 2.1 osas, milles see norm ei näe ette kohtuniku vanaduspensioni taotlemise õigust kuni 1. juulini 2016 kehtinud KS § 132.2lõike 2 alusel kohtunikule, kelle enne 1. juulit 2016 tekkinud 100-, 90- või 80-protsendilist püsivat töövõime kaotust ei tuvastatud kohtuniku terviseseisundist tulenevatel objektiivsetel põhjustel riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel enne 1. juulit 2016, ega võimalda kohtunikul püsiva töövõime kaotuse tekkimise aja tagasiulatuvat tuvastamist.

Riigikohus käsitles  õiguspärase ootuse põhimõtte järgimist seadusandja poolt selle koostoimes kaebaja omandipõhiõigusega ja hindas kaebaja võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasust.


09.11.2017

Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi kohtuotsusega 5-17-8 tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid kohaliku omavalitsuse üksusele põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 83 lõikega 1 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest, kui kohaliku omavalitsuse üksus on taganud kõigile oma rahvastikuregistri järgsetele elanikele võimaluse õppida oma munitsipaalkoolis.

Kolleegium on seisukohal, et PS § 37 lõike 2 kohaselt ei ole PGS § 83 lõikest 1 kohalikele omavalitsustele tulenev kohustus rahastada teise kohaliku omavalitsuse üksuse koolide tegevuskulusid käsitatav kohalike omavalitsuste olemusliku ülesandena. Tegemist on kohalikele omavalitsustele pandud kohustusega, mida tuleb PS § 154 lõike 2 teisest lausest tulenevalt rahastada riigieelarvest. Seetõttu on PS § 154 lõike 1 ja lõike 2 teise lausega vastuolus selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid omavalitsuse üksustele PGS § 83 lõikega 1 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest, kui kohaliku omavalitsuse üksus on taganud kõigile oma rahvastikuregistri järgsetele elanikele võimaluse õppida oma munitsipaalkoolis. Kuna PGS § 83 lõikes 1 on sätestatud riigi kohustus, siis tuleb PGS § 83 lõiget 2 mõista selliselt, et see säte võimaldab kohalikel omavalitsustel sõlmida kokkuleppeid, kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole taganud kõigile oma rahvastikuregistri järgsetele elanikele võimalust õppida oma munitsipaalkoolis, samuti kokkuleppeid PGS § 83 lõikes 4 nimetatud kulude kandmise kohta.



03.10.2017

Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi määrus 5‑17‑29

Asutusesisese teabe avaldamise piiramine menetlusosalisele PSJV kohtumenetluses.


Asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks võidakse piirata menetlusosalisele juurdepääs ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses.  

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei reguleeri, millises ulatuses on menetlusosalisel või tema esindajal õigus tutvuda põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlusdokumentide ja muude asja materjalidega.

Kolleegiumi hinnangul tuleb selle küsimuse lahendamisel lähtuda analoogiast halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-is 88 sätestatuga. HKMS § 88 lõike 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda haldusasja toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lõike 2 kohaselt võib sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigust HKMS § 79 lõikes 1 loetletud alustel piirata. Menetlusosalisele ei anta luba tutvuda toimikuga üksnes juhul, kui huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest või selle juurde kuuluvatest menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 79 lõike 1 punkti 1 kohaselt võidakse menetlusosalise ligipääsu haldusasja toimikule piirata ka asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks.

 




xLaw rakendusse on kantud eelnimetud lahendite seisukohad vastavate § juurde ja märksõnastatud.